Haigla
unearhitektuur
2021 MA I kursus
Juhendajad: Tüüne-Kristin Vaikla, Silver Sternfeldt, Alina Nurmist
Kaasautor: Veera Gontsugova
Unearhitektuur oli 2 nädalane stuudioprojekt, mil tegelesime teaduspõhise disaini ja unehäiretega. Eesmärk oli Tallinna Lastehaigla neuroloogia osakonna uneuuringute keskuse ruumidesse luua parem keskkond uuringute läbiviimiseks.
Olemasolevate ruumide analüüsist ning sihtgrupi vajaduste kaardistamisest selgus, et kasutuses olevate ruumide miinuseks oli kogu tegevuse koondumine ühte ruumi ning privaatsuse puudus. Kõrvuti voodites patsiendid häirisid teineteise uuringut ning päevased tegevused piirdusid voodi ümbrusega. Pikematel uuringutel ei olnud saatjal oma kohta ning personali ala asus kitsas vahekoridoris.
Toetamaks uneuuringute õnnestumist, sai ruumi planeerimisel oluliseks öö ja päeva selge eristumine ning voodite eraldamine teineteisest ja päevastest tegevustest. Lähtusime öö ja päeva erisustest, ehk unest ja ärkvelolekust ning panime need vastanduma nii materjalide, valguse, heli kui muude omaduste poolest.
Analüüsist tekkis alade eristumine - aktiivne ja passiivne. Aktiivses alas saab uuringutevahelisel ajal aega veeta. Mänguline astmestik arvestab erinevate vanusegruppidega ja sisaldab endas nii köögikappe kui panipaikasid. Astmestik viib tähelepanu mujale haigla keskkonnast, toob mängulisust võimaldades lapsele piisavas koguses aktiivsust ning, asetsedes akende all, ka päevavalgust. Ühisala laseb tekkida patsiendivahelisel suhtlusel, kus nad saavad jagada oma muresid või kogemusi ning teineteisele toeks olla.
Õeposti alal on nii avatud kui privaatne osa, mis on samuti klaasseinaga eraldatud, kuid samas laseb ka päevavalgust sisse.
Unetoad jäävad passiivsesse alasse ning on muust eraldatud klaasseinaga, valgus on reguleeritav vastavalt vajadusele valgustite ja kardinatega. Kardinad ja viltkangad loovad hubasust ja parandavad akustikat. Voodil on eemaldatavad pehmendused, et epilepsiahoogudega laps end ei vigastaks.
Koos uue, keskusele lähedamal asuva, sissepääsuga on kasutusele võetud ka väliterrass, millel on sisemisega kohakuti asetsev puitastmestik, tekitamaks suhtlust läbi akna ja pakkumaks võimalust minna värske õhu kätte. Puidu kasutus nii sise- kui väliruumis seob erinevad alad omavahel kokku.
