top of page
Earth_edited_edited_edited.png

Tehismaterjalide tootmine on algatanud pöördumatuid protsesse looduses. Kliima soojenemine, liustike sulamine või korallide hävinemine ei puuduta enamasti inimest indiviidi tasandil. Kui aga arvestada, et inimene on osa keerulisest ökosüsteemist ja mitte ainult loodus ja loomad ei kannata reostuse all, vaid ta ise on ohustatud, siis tuleks enda rolli kriitilise pilguga üle vaadata.

ELU JA MAA KUI TERVIK

Viimane geoloogiline ajastik, holotseen, algas 10 000 aastat tagasi. See oli aeg, mil kliima soojenes, inimesed jäid paikseks, arenes põllumajandus. Seoses 18. saj teise poole industrialiseerimise ja fossiilkütuste kasutuselevõtuga, on välja pakutud aga uus ajastik - antropotseen. See märgib perioodi, mil inimliik on Maa biosfääris domineerivaim tegur. Termin ei ole ametlikult veel kasutusel, kuid geoloogide seltsid töötavad selle nimel. Mõiste võttis kasutusele ökoloog Eugene Stoermer 1980ndatel, kuid keemik ja Nobeli preemia laureaat Paul Crutzen, hakkas seda laialdasemalt levitama. Nad täheldasid, et planeet on võrreldes holotseeni normiga liiga palju muutunud. Viimased aastakümned on räägitud kliima soojenemisest, liustike kiirest sulamisest, kuidas savannide asemel laiuvad kõrbed ja metsad hävivad. Inimene kisub maa sisikonna välja ning risustab selle pinda tehismaterjalide massilise tootmise ja tuumakatsetega, mida looduslikul teel poleks iialgi tekkinud. Kohalikul tasandil on ehe näide sellest põlevkivi kaevandused ja mürgised poolkoksimäed Ida-Virumaal.

Jäljed metsades ja maapinnal laiuvad Rakverest Narvani

Foto: Maa-amet

kiviõli jäljed_MV.jpg

Antropotseeni käsitlusse andis 1970ndatel olulise panuse inglise atmosfäärikeemik ja mitmekülgne teadlane James Lovelock, leides atmosfääriõhust freooni põhjustatud osooniauke. Lisaks külmikutele, kasutati seda ainet teise maailmasõja ajal lennukites ja laevades. Peale sõda ka tsiviillennunduses ning tulekaitsevahendites. Esialgu tootjad eitasid järjekindlalt freoonide globaalset keskkonnamõju, eriti aga atmosfäärikihi hõrenemist. Lõpuks siiski hakati nende kasutamist piirama, hiljem ka  keelati.

Darwini õpetuse kohaselt on evolutsioon toimunud organismide kohanemisega keskkonnas ning ellu jäävad ja arenevad tugevamad. Lovelock aga väidab, et Darwinil oli vaid pooleldi õigus, sest keskkond reageerib vastu. Lovelock arendas välja Gaia teooria, mille kohaselt elu ja Maa on vastastiktoimes tervik ning meie planeeti saab vaadelda üheainsa organismina. Ta nimetab seda kreeka maajumalanna Gaia ehk Ge järgi (kr k Ge või Ga tähendab „maa“). Gaia on väga harmooniliselt toimiv ühiskonna kujund. Maa on nii orgaaniline kui anorgaaniline, oma kivide, jõgede ja orgaaniliste eluvormidega. Ideaalis toimub otsuste tegemine kõiki osapooli arvestavalt. Antropotseenis inimene enam ei kohane, vaid kujundab oma keskkonda. See on ajastik, mil inimene ei arvesta kõikide osapooltega. Pahatahtlikult see loomulikult ei toimu, selle taga on pigem teadmatus või jõuetus mõningaid protsesse peatada. Inimene suudab luua ja mõjutada ümbritsevat, toetudes minevikule ja olevikule. Ta ei saa laboris ette ennustada, kuidas mõjutab mõni kemikaal Mariaani süvikus elavat algvormi, jääkaru põhjapoolkeral või last koolipingis. See pole lihtsalt võimalik enne, kui kahju on juba tehtud. Kui materjali elutsükkel, tooraine kaevandusest prügimäeni, on käima lükatud, on selle peatamine ja muutuste sisse viimine väga keeruline. 

Uue ajastiku mõju erinevatele kogukondadele on oma reisikirjades uurinud Londoni teadus- ja keskkonnaajakirjanik Gaia Vince. Ta nägi oma teekonnal, kuidas Peruus võõbatakse mäekülge valgeks, et seda jahutada ja liustikud tagasi tuua. Maldiivlased seavad merepõhja korallide päästmiseks teraspuure. Ladakhi viljatutesse orgudesse rajatakse tehisliustikke, mis kevadel põllumeeste maalappe õigel ajal kastab. Maa reageerib vastu ning inimene püüab kohaneda. Inimkonnast on saanud varasemaid ajastuid kujundanud, maailma raputanud asteroidide ja planeedi tuhapilve mähkinud vulkaanidega võrdne geofüüsikaline jõud. Oleme esimene liik, kes teadlikult mõjutab planeedi bioloogiat ja keemiat. Oleme esimene liik, kes on hakanud välja suretama teisi liike. Miks on oluline seda kõike teadvustada ja mida tähendab uutmoodi kohanemine inimesele endale? Praegune inimene arenes holotseeni ajastu protsessides ja hiljutised muutused on toimunud väga kiirelt lühikese aja jooksul. Antropotseeni ajajärgus on hakatud rikkuma holotseenis tekkinud protsesside tasakaalu. Just tasakaalupunkt on see, mille ületamisel, on holotseeni tingimusi võimatu taastada. Näiteks liustike sulamine poolustel jõuab piirini, millega kaasneb äkiline takistamatu meetritesse ulatuv meretaseme tõus. Kui väljume nendest turvalisest piiridest, tekib küsimus, kas ja kuidas me tagajärgedega toime tuleme ning uue ajastikuga  kohaneme?

Vince tõdes reisikirjas, et kuigi inimsugu on oluline planetaarne jõud, suudavad üksikud kogukonnad selle käitumist kujundada. Sageli peituvad probleemide lahendused just kohalikul tasandil. Sellega kaasneb eneseteadvus, mille sunnil peame oma uut rolli kriitilise pilguga uurima. Kas me oleme liik, kes käib vaid looduslikku rada ja pidevalt kohaneb või oleme esimene enesemääramiseks võimeline liik, kes suudab valitseda loomulikke tunge, mõju ja keskkonda? Kas üleilmse võimuga kaasneb ka vastutustunne loodusmaailma ees? Iseenda ja oma järglaste ees? 

Antropotseenis inimene enam ei kohane,

vaid kujundab oma keskkonda
 

Praegune inimene arenes holotseeni ajastus, hiljutised muutused on toimunud väga kiirelt lühikese aja jooksul

Viited

bottom of page