survival of the fittest. sustainable me
tugevama ellujäämine. jätkusuutlik mina.
sisu sümpoosion
graafika lõuendil +
valgusinstallatsioon
2024
Teos toob väliruumi reostuse kõrval esile siseruumi saastatuse probleemi ning suunab jätkusuutlikkuse olulisuse inimesele endale. Valguse vaheldumine esindab kestust ja kaduvust ning tasakaalu otsimist nende vahel.
Kes peab kauem vastu - kapp või mina?
Kui tänane ruum koosneb kehvadest materjalidest, kas tulevastele põlvedele säiliv on väärikas hoone või reostus?
Kas ruumi vastupidavus peab tulema inimese heaolu arvelt?
Kuidas leida kestuse tasakaal ehk luua ruum, kus inimese ja materjali eksistents ei häiri teineteist?
Tööstus- ja keemiarevolutsioon pani aluse antropotseeni ajastikule, mille künnisel me täna elame. See tähendab, et inimesel on loodusjõududega võrdne mõju planeedi seisundile. Maailma vee- ja õhuruum on täis reostust, mis mõjutab liigirikkust. Mikroplastide tõttu on Läänemere hülge paljunemisvõime ohustatud. Inimene on seni välja suretanud üle 300 loomaliigi ning antropotseeni peetakse kuuendaks massilise väljasuremise alguseks. Tekib küsimus, milline liik on järgmine?
Siseõhu saastatus on kuni viis korda suurem kui väliruumis. Seda mõjutavad sünteetilised või kemikaalidega töödeldud mööbli- ja siseviimistlusmaterjalid asetatuna energiatõhusasse hoonesse. Mikroplastide kontsentratsioon siseruumis on kõrgem, osakeste suurus väiksem ning need satuvad inimese vereringesüsteemi. Aastas sureb siseõhu saastatuse tõttu enneaegselt keskmiselt kolm miljonit inimest.
Siseruumis on kahjulikke materjale kasutuses tohutul hulgal. Puitmaterjalide sideaines kasutatav formaldehüüd põhjustab erinevaid vähivorme. Leegiaeglusti tekitab lastel hüperaktiivsust ja madalat IQ-taset. PVC-põrandatest on tekkinud ftalaadi sündroom, mis pärsib inimese paljunemise võimekust. Alates 70ndatest on lääne maailma viljakus langenud 59%. Teadlaste 20-aastasest uurimistööst selgus, et sama tempoga jätkates, kaotab inimene võime loomulikul teel paljuneda aastaks 2045.
Inimene, kes on adapteerunud viimased 10 000 aastat, kohandab nüüd ümbritsevat endale sobivaks. Ta ei jälgi enam looduses toimuvaid protsesse, vaid keskendub enda ootustele. Säilinud on turvatunde instinkt, mis eeldab, et ruum peab olema kauakestev, tulekindel, veekindel, antibakteriaalne. Säärased omadused on saavutatud tööstus- ja keemiarevolutsioonist alates inimesele kahjulike lisaainetega, mis jäävad kogu materjali eluea eralduma, siseruumi reostama ning organismi nõrgestama. Teadvustades, millest ruum koosneb, saab leida tasakaalu kahe kestuse vahel.
Sisearhitektuuri ja ruumiloome sümpoosion SISU käsitleb sisearhitektuuri puudutavaid teemasid. Sümpoosion on saanud kohtumispaigaks sise/arhitektuuri valdkonna tunnustatud teoreetikutele ja praktikutele üle kogu maailma.
2024. a SISU toimus 13.-20 juuni Rahvusarhiivi filmiarhiivi ruumides Pelgulinnas. Selle aasta pealkiri "...ja miski ei ole igavene" viitas ajalisusele ruumiloomes. Osalejatel paluti mõtestada oma eriala hetkeseisu läbi ühe artefakti, mis pärast näituse lõppu jäid ühise ajakapslina hoonesse tallele.
Ajakapsli projekti kuraatorid: Aet Ader, Karin Tõugu, Gregor Taul ja Pavle Stamenovic.